Erinevad polümerisatsioonimeetodid, protsessitingimused ja tooterakendused nõuavad erinevaid initsiaatoreid.
Lahuse polümerisatsioonil tuleks kasutada sobiva lahustuvusega orgaanilisi peroksiide või aso-initsiaatoreid; vesilahuse või vee emulsioonpolümerisatsioonis tuleks kasutada anorgaanilisi peroksiide, vees{0}}lahustuvaid redokssüsteemi initsiaatoreid või vees-lahustuvaid aso-initsiaatoreid.
The activation energy and half-life of the initiator should be selected based on the polymerization temperature. For example, at high temperatures (>100 kraadi), on initsiaatorid, mille aktiveerimisenergia on 138–183 kJ/mol, kumeenhüdroperoksiid, tert-butüülhüdroperoksiid ja di-tert-butüülperoksiid; keskmisel temperatuuril (30–100 kraadi) hõlmavad initsiaatorid aktiveerimisenergiaga 110–138 kJ/mol bensoüülperoksiidi, lauroüülperoksiidi, asobisisobutüronitriili ja persulfaati; madalatel temperatuuridel (-10–30 kraadi) on 63–110 kJ/mol aktiveerimisenergiaga initsiaatorid kumeenvesinikperoksiid/raudkloriid ja bensoüülperoksiid/N,N-dimetüülaniliin. Üldiselt tuleks valida initsiaatorid, mille poolestusaeg on samas suurusjärgus või samaväärne polümerisatsiooniajaga.
Võimaluse korral tuleks kasutada redoks-initsiaatoreid.
Valitud initsiaator ei tohiks kahjustada polümeeri kvaliteeti ja omadusi.
Kasutatava initsiaatori kogus peab olema sobiv; liiga palju või liiga vähe põhjustab liiga kiire ja kontrollimatu reaktsiooni, samas kui liiga vähe takistab initsiatsiooni, takistades reaktsiooni õiget kulgemist ja mõjutades polümeeri omadusi. Tüüpiline annus on 0,12–0,7% monomeeri massist. Kahe või enama initsiaatori kombinatsiooni kasutamine võib reguleerida poolestusaega-ja parandada tulemusi.
Ladustamine stabiilne ja ohutu.
Mitte-toksiline, tervisele kahjutu ega mõjuta keskkonda negatiivselt.
Usaldusväärse hankimise ja mõistliku hinna tagamine.
